Aleksander Läte 150
(12.01.1860 – 08.09.1948)
helilooja, pedagoog, koori-ja orkestrijuht

Aleksander Läte koorilaulud “Kuldrannake”, “Pilvedele” ja “Laul rõõmule” on tuntud ja armastatud koorilauljate seas. A. Läte tegutses alates 1900 aastast Tartus nii koori-, kui ka orkestrijuhina, ning esines klaveri-ja orelisolistina. Tema käe all toimusid Tartus vokaalsümfooniliste teoste nagu Haydni oratooriumi “Loomine” (1903) ja Händeli “Judas Maccabäusi” ettekanded.

Tähistades Aleksander Läte 150 sünniaastapäeva leidsime meie muuseumi varasalvest materjale tema elukäigust ja reisidest, mis küll muusikast ei räägi!

See väike mälestusartikkel pärineb Heino Elleri kogust , mille numbriks M 39. Mälestused on üles kirjutanud Ellu Meriva – Eller, (1908 –1997), Heino Elleri teine abikaasa. Tal oli au kohtuda Aleksander Lätega, olles Nizzas 1932. aasta varakevadel kui reisis tervise parandamise eesmärgil Prantsusmaal, Itaalias ja Šveitsis. Meie arhiivis olevad materjalid on ta dateerinud aastaga 1982. Ellu Eller on kirjutanud mälestusi ka teiste muusikute kohta, mis on kirja pandud käsitsi nii väikestel lehekestel kui kaustikutes.

Lugedes neid värvikalt kirjapandud ridu tekivad paralleelid meie praeguse ajaga ja mõtled - ajalugu kordub!

---

Aleksander Läte Nizzas

See juhtus Nizzas (Nice`is), 1932.aasta karnevali ajal, kui kohtusin Aleksander Lätega.

1929 aasta Ühendriikide börsikrahhi tagajärjel valitses kõikjal majanduselu madalseis. Elutempo oli maha võetud. 1932 aasta oli depressiooni kõrgseis, kui president Roosewelt sulges pangad , et sellega reorganiseerida oma maa rahandust.

Vaene eestlane vaesest väikeriigist ei märganud välismaal sellest eriti midagi, eriti kui esimest korda laia maailma sõitis. Loodus oli kõikjal endine, hooned ja kultuurivarad jäänud paigale. Kultuurielu ei lakka kunagi olemast. Kuulsal Rivieral oli odavaid kortereid jalaga segada ja et külastajaid oli hõredavõitu, oli ruumi kogu ranniku ilu nautimiseks! Vahel oli tunne, et kogu ilu on vaid minu päralt, ja seda Monte-Carlos ja Monacos, kus ma sel ajal elasin. Maksin oma ilusa toa eest vaatega Vahemerele ja Monaco kaljukünkale ühes pensioniga 450 franki, s.t. umbes 70 Eesti krooni, millega kodumaal oli kitsas äraelamine.

Seda olukorda kasutas ära ka Läte, vähem küll majanduslikel kaalutlustel, oli ju tema vend 1932. aastal surnud või suremas ja kogu oma klaverivabriku ja muu vara temale pärandanud. Vend oli Lätet ka varem toetanud ja igaaastaseid välismaareise võimaldanud. Nii oli Läte juba mitu korda Nizzas olnud, alati 2 kuud varakevadel, umbes samal ajal kui Rootsi kuningas Gustav V, kes 1932 oli ka jõudnud 74 aastani, Läte aga oli 72. Mõlematel oli niipalju ühist, et mängisid tennist, vaatamata eale, kuningas näiteks vahel tol ajal kuulsa naistennisisti Lengleniga. Kui ta Monte-Carlos viibis, vaatasin tema mängu tenniseväljakuil, mis asusid minu teel alla supelranda.

Nii kuninga kui Läte kohta käis õel jutt, et nad olid endale lasknud ahvinäärmed pookida kurikuulsa doktor Woronoffi poolt, kes elas ühes lossis Prantsuse-Itaalia piiril Mentones. Tol ajal usuti, et inimest saab noorendada. Dr. Woronoff tahtis vanematele meestele tagasi anda nende suguvõime sel teel, et ta nendele sisse opereeris ahvide sugunäärmed.(Mis teha, nii Läte kui Gustav V mõjusid väga reipana ja tervena, pole ime, et selline jutt levis.) Woronoffi tembutamine oli kõikide kõneaineks. Käisin minagi seda toredat Grimaldide lossi vaatamas, kus ta tegutses.

Kuid Nizza oli kuulus ja sinna kuhjus neid, kes tahtsid lõbusalt aega viita. Tõsi, ümbrus oli imeilus ja soodus lõpmatute matkade jaoks, kuigi seda sai kogu Rivieral veel paremini teha vaiksemates kohtades. Läte tuli Nizzasse arvatavasti sellepärast, et seal elasid mõned eestlased, kes korterit või tube välja üürisid ja sellega ka keeleprobleemi lahendasid. Kahel eesti kopsuhaigel inseneril Tallinnast olid seal näiteks majad. Ma ei puutunud eestlastega palju kokku. Kohates neid tekkis imekombel teatud jäikus, ei tekkinud kodusust, mis oleks pidanud omamaalasega kohtudes juhtuma. Oleme umbusklik rahvas, mine tea, kes see teine on ja mis ta tahta võiks!

Monte Carlos elasin vene emigrantide juures, need võtsid mind kohe omaks, eriti veel sellepärast, et rääkisin vene keelt.

Läte oli asunud elama ühe Tartu kaupmehe perekonda. Ka see kaupmees oli asunud Nizzasse tervislikel põhjustel (Fbc-ga muidugi). Tema riideäri töötas Tartus edasi ja ta varustas seda prantsuse kaubaga. Oli abiellunud vaese eesti üliõpilasega ja neil oli kolm last. Lapsed olid toredad, jõulised ja terved ja rõõmsad ning käisid kõik prantsuse koolis. Kuid naine oli vaikne, äärmiselt tagasihoidlik ja elas ainult oma lastele. Lahtirebitus kodumaast talle ei istunud, kuid ka tagasiminek ei võlunud, ta nagu kartis seltskondlikke kohustusi ja üldse pelgas suhtlemist inimestega. Kui pere mõni aasta hiljem oli sunnitud kodumaale naasma, sõitis see naine lastega ette ja suri reisu ajal Berliinis meeltesegadusse, jättes lapsed üksi reisivintsutusi kandma. Turske pereisa abiellus Tartus uuesti. Istusime temaga kord Nizzas kohvikus ja ta ajas traditsioonilist abielumehe juttu noorele tütarlapsele, kuidas naine ei saa temast aru ja ta tahaks kellegi mõistva hingega üksikule saarele purjetada.

See oli siis Läte korteripere.

Olin ise ka Tartu inimene nagu Läte. Teda ümbritses legendi nimbus. Minule oli ta eriti legendaarne, lahutas ju meid aastatelt terve poolsajand ja tema muusikaline tegevus ulatus minu jaoks kaugesse minevikku. Minu huvi kaldus rohkem Tobiase poole, kes tahtis eesti sümfoonilist muusikat arendada, minul aga puudus hingelaad koorilaulu jaoks. “Kuldrannakese” tundsime muidugi kõik ära, isegi osa sakslasi. See kõlas eriti hästi paadiga Pühajärvel või mõnel muul vaiksel eesti veekogul sõudes. Erilise tundmusega venitasime mõnikümmend meetrit kaldast: “ … silm siiski kallast veel ei näe siit üle kõrge, kõrge lainte mäe.”

Läte oli Tartus tuntud mees nagu Oskar Luts ja Juhan Simmgi. Viimased olid maised olevused. Lutsu võis tihti näha töntsi sammuga “Vogeli” kõrtsist väljuvat ja Simm ajas hinge täis, kui ta jälle kord vaarudes nagu hobusesabaga “Vanemuise” orkestri ees vehkis. Läte mõjus nagu teisest maailmast, hapralt sale, kerge nagu kuidagi ebamaine, nooruslik ja äraoleva ilmega. Mingit tööd ta minu arust ei teinud, perekonda tal ka polnud. Ta mõjus väga tervena ja mis haigus tal oli, ei teadnud õieti keegi. Teadsime, et ta oli karsklane ja taimetoitlane ja tema peamine tegevus seisnes hoolitsuses oma tervise eest. Vanapoisina oli seda muidugi kerge läbi viia, polnud kohustusi perekonna ees. Lätet austati väga. Kunagi oli ta ju Tartu kontserdielu esimesena elustanud. Õieti ainult 4 aastat, 1904 jõudis kohale palju andekam ja võimekam Tobias. Ja õige varsti jäi Läte “haigeks “ ja pühendas end oma tervisele. Aga nimbus jäi. Juhan Aavikut, kes hiljem tõelise muusikuna heal tasemel aiakontserte organiseeris, mäletatakse vaevalt. Pealegi oli Aavik ikkagi hea dirigent, mida nagu teada polnud ei Läte ega Tobias. Ometi jäi legendiks Läte ja kogu austus kuulus temale. Mida kaugemale, seda tihedamaks muutus legend ja Läte polnudki nagu inimene luust ja lihast, nagu Koidulagi. Ikkagi eesti mees, kel oli julgust olnud eestlastele sümfooniaid ette kanda, trotsides sakslasi, kes muusika alal ei osanud võistlejaid oodatagi.

Ja niisiis aasta 1932 ja karneval Nizzas. Kohtusin Lätega karnevali 6. päeval- vastlateisipäeval. Sellel päeval toimus teine karnevali korso, millele õhtul järgnes Ööpidu (Feté de Nuit) peatänaval. Ja sellel korsol ja õhtupoolikul olin ma helilooja Läte ja tema pererahva seltsis. Eelmisel päeval olin käinud Läte pererahva juures külas. Nad elasid heas rajoonis, lihtsas, kuid moodsas korteris. Ukse avasid perekonna kolm last- 13 ja 11 aastane tüdruk ja 10 aastane poeg Karli. Kõigil olid silmad lustakalt hiilgamas, nagu teaksid nad põnevat saladust. Mind ei lubatud elutuppa minna: “Ei saa, ei saa, enne peate onu Läte tuba nägema!” Nõustusin muidugi. Uks avati suure žestiga: “Kas olete midagi seesugust näinud?”. Pean tunnistama nüüd 50 aastat hiljem, et polnud siis ega hiljem midagi sellist näinud. Tuba oli väike, midagi teenijatetoa taolist, kuid väga valge ja õhuline. Mööblit seal polnud, välja arvatud üks laud, üks tool ja voodi. Toas valitses vänge oliivõli ja sibula lõhn. Laud oli üleni kaetud artišokkide kuhjaga, samuti oli seal sibulaid, võibolla ka tomatid, kuid peamiselt ikkagi artišokid. Õlilaike ja pritsmeid oli kõikjal, laual, seintel ja põrandal “Onu sööb ainult artišokke, murrab ja kastab õli sisse. Ostab ka ise”. Lapsed olid vaimustusest lõhkemas, et olid suutnud mulle nii hiilgava etenduse valmistada.

Kõige krooniks oli voodi, üleni õline, seinad ja põrand samuti õlised ja õlise voodilina peal kiht liiva: “Onu Läte määrib ennast õhtul üleni õliga kokku ja siis keerab end voodis liiva sees. Nii ta magab” seletasid lapsed kooris. “Ja onu käib ilma trikoota suplemas ja politsei viib ta siis ära”, seletati edasi. “Ta muudkui kõnnib ja kõnnib, mitukümmed kilomeetrit kohe ja siis supleb ja kui politsei teda ära ei vii, sööb kodus artišokke”

Toas polnud ei raamatuid, noote ega ühtki paberitükki. Siin pühenduti vaid tervisele. Isegi riideid ei mäleta, aga need oli perenaine ehk oma hoole alla võtnud, sest järgmisel päeval karnevalil oli Lätel seljas viisakas ülikond- ilma õlilaikudeta, aga ta lõhnas ikka õli järele.

Läte oli veendunud, et peamine tervise hoidmisel on vereringe elustamine. Selleks siis võimlemine, liivaga hõõrumine, suplemine külmas Nizza veebruari- ja märtsivees ilma trikoota, matkamine mööda mägiteid ja taimetoit. Õnn, et oli poissmees ja et poissmehest vend pärandas ülalpidamise. 1940. aastal oli sellega lõpp ja ta suri kusagil maal vaesuses. Ehk oleks 100 aastaseks saanud nagu ta soovis kui venna pärandit poleks talt natsionaliseeritud.

Lastelt sain veel teada, et onu Läte on ka ihnus ja annab väga vähe raha välja. Nagu kuulda, olnud ka Läte vend kokkuhoidlik, sama elustiil olnud ka Läte sõbral K. E. Söödil. See hoiak vist sobis üldse hästi vanapoistele!

Alles siis, kui mul kõik Läte eluviiside kohta teada anti, lubasid lapsed mind elutuppa astuda. Lätet ennast polnud kodus, ta rändas tavakohaselt Nizza maalilises ümbruses, jalgsi mööda mägiteid. Kui kõik jutud räägitud, leppisime kokku, et läheme järgmisel päeval koos karnevali vaatama.

Ja nii saabus hetk, mil kohtusin Aleksander Lätega. Istusime Läte ja tema pererahvaga ühe kohviku tänavaäärse laua taga. Jõime limonaadi või mineraalvett. Nägin Lätet esimest korda nii lähedalt. Liikus kergelt ja tundis suurt huvi vaatepildi suhtes. Muidugi oli mul aukartus meie Tartu legendi vastu. Kuid meie vahel oli 50 aastat, minul kõige tundlikumad kahekümnendad aastad, Läte elu piiril, mis sunnib keskenduma ja kokkuvõtteid tegema. Läte tegi märkusi mööduva korso kohta, ka kriitilisi. Kiitis prantslaste maitset, kuid kontakti prantslastega polnud loodud, arvatavasti keele pärast. Paistis siiski, et ta jäi võõras keskkonnas iseendale truuks ja võõraid kombeid omaks ei võtnud. Tema oli tulnud siia kliima pärast, et tervist parandada, päikese ja õhu, juurvilja ja oliivõli pärast, rännakute pärast mägede vahel. Muu teda ei pastnud eriti huvitavat. Kuna mul oli võimalus kuulata Monte-Carlo kasiino terrassidel tasuta sümfooniakontserte, rääkisin sellest ka Lätele. Samuti püüdsin vestelda kaasaegse muusika heliloojatest nagu Webern, Berg, Schönberg ja Bartók. Paistis, et uus muusika teda ei huvita. Läte kuulas mu jutud ära kuid ei reageerinud. Ta ei võtnud nähtavasti osa ranniku kultuurielust. Leidsin, et Läte on üks igav vana mees. Ja miks räägiti nii palju tema haigusest? Ta oli 72, kuid käis kergelt ja sirgelt, ilma kepita, matkas kümneid kilomeetreid, suples külmas vees, prille ei kandnud, kuulis normaalselt, jume oli värske ja roosa… Haige inimene oli ju hoopis midagi muud.

Ma lihtsalt ei osanud seda meie Tartu legendi lähedalt tabada. Ka mina ei pakkunud temale huvi. Tema huumorit ma ka ei tajunud, kuigi armastasin ise paradokse ja mõttelisi uperpalle.

Ometi olin meelitatud, et sain koos olla nii tähtsa isikuga. Mul ei olnud huvi Läte muusika vastu õieti olemas, ei armastanud koorilaulu, kõige vähem seda, mis meenutas saksa “Männergesangvereini”.

Pärast mõnetunnist olemist Läte ja tema pererahva seltsis, pidin lahkuma, et liituda oma prantslastest tuttavatega. Hiljem kuulsin, et Läte olevat osa võtnud konfettilahingust. Nüüd kahjatsen, et ei osanud teda rohkem hinnata. Kuid tema oli 72 ja mina 22 ja mind kohutas tema äärmiselt kontsentreeritud tähelepanu oma tervisele ja oma isikule. Veel nüüd, 52 aastat hiljem näen seda üleni õlist tuba , liivaga õlist lina, kuid mitte ühtegi nooti ega kildugi paberit. Ja veel hämmastas mind see, et ta polnud kursis päevasündmustega. Nähtavasti ei lugenud ta ajalehti ega kuulanud raadiot. Praegu neid ridu kirjutades olen ometigi uhke, et olen kohtunud eesti muusika legendiga…

Ellu Eller 1982 (ETMM -M 39:1/ 140)