Väntoreli lugu
Väntorel (orgue de rue, street organ, barrel organ, drehorgel) on mehaanilise muusika valdkonda kuuluv muusikainstrument, mis üldistades koosneb kolmest komponendist: ajam, muusikakandja ja helitekitaja. Ajami all võib mõista vändaga ringi aetavat mehhanismi (lõõts), mis paneb tööle muusikakandja (nõeltega rull, perforeeritud metallplaat, või paber) ning helitekitaja (viled, metallkeeled või lehed).
Väntoreli ajalugu ulatub 18. sajandisse. Eelkäijat, väikesemõõdulist ja algset mängutoosi (serinette), kasutati selleks, et õpetada kanaarilindudele lihtsamaid viisikesi. Kuna selliste muusikariistade repertuaar oli väike ja helivärv kahvatu, hakati meisterdama suuremaid, puust ja metallist viledega, käsitsi ringiaetavaid ning kergesti transporditavaid väntoreleid. Väntoreleid, mis olid 19. sajandil Saksamaal väga populaarsed, valmistati vabrikutes, Berliinis (kuulsamad ettevõtted Bacigalupo, Frati, Bruder).
Pikka aega oli väntorel ja väntorelimuusika sotsiaalse taustaga, neid pille mängisid peamiselt erusoldatid, vaesed ja kerjused, kes sellega endale elatist teenisid. Kuna enamasti olid väntorelid kallid pillid, tekkisid spetsiaalsed väntorelilaenutused.
Eestisse jõudsid väntorelid sarnaselt teiste välismaiste muusikariistadega, koos rändmuusikute ja loomuliku kultuurisuhtluse läbi.