Näitus „Kummaline mrs. Ungvere“ avati Eesti Teatri-ja Muusikamuuseumi trepihallis Olli Ungvere 100. juubeliks.

Näitlejanna Olli Ungvere (1906–1991) sündis Mikitamäe vallas Setumaal vabrikutöölise paljulapselises peres noorima lapsena. 1931. a astus ta Tartu Kõrgema Muusikakooli lauluklassi. Samal aastal võeti ta ka Vanemuise operetikoori. Järgnes üle viiekümne aasta laval neljas erineva loomingulise õhkkonnaga teatris – Vanemuises, Ugalas, Draamateatris ja Endlas. Viimases peaaegu 40 aastat. Loometöö kõrgperioodiks olid Draamateatri aastad (1937 – 1948) ja Endla viimane aastakümme (kuni 1986). Endlast pärinevad ka Ungvere tähtrollid: nimiosa Patricki lavastuses „Kummaline missis Savage“ 1969 ja Salme roll Traadi ja Üksküla lavastuses „Kohvioad“ 1975.

Ungvere suurest saladusest

1931. a. ootas Võõpsu alevis bussi nooruke Olli Birk, et sõita Tartu muusikakooli sisseastumiseksamitele. Võõpsu vabrikutöölise paljulapselise pere noorimale - Ollile - oli küll võimaldatud keskharidus, kuid edaspidist majanduslikku toetust ei julgenud ta enam loota. Soov pääseda muusikakooli ja lavale oli aga võitmatult suur! Vanemate nõusoleku saamiseks võttis neiu kasutusele „õilsa” vale. Ta kirjutas oma kunagise kooliõe Linda Tubina nimel - kes oli juba siis „Vanemuise” näitleja - endale kirja, milles teda kutsuti „Vanemuisesse” tööle. Sellega sai Olli Birk vanematelt loa Tartusse minekuks. Linda Tubinale ei näidanud ta end enne, kui unistus oli saanud reaalsuseks - Olli Birk võeti vastu Tartu Kõrgema Muusikakooli lauluklassi algkursusele. Alles nüüd söandas ta koos Linda Tubinaga „Vanemuisesse” minna ja soovi avaldada teatri koori pääsemiseks.

1934/1935 aasta hooaja algul tuli Olli Birk Alfred Meringu kutsel „Ugalasse” primadonnaks. Milvi Laid oli siirdunud „Estoniasse”. Kas suudab Olli Birk täita tema kohta? Ta alustas „Ugalas” Melisandega Hugo Raudsepa komöödias „Roosad pillid”. Esmakordselt kõlas tema lüüriline sopran seal Ivonne Duprelina Oscar Strausi operetis „Revolutsiooni keerises” (1934) ja sellega hajusid kõik kahtlused. Viljandlaste südamed võitis Olli Birk aga koos Alfred Meringuga (Boni) Itasi rollis Imre Kálmáni operetis „Silva”.


1935. a. tõi olulise muudatuse näitlejanna ellu - ta abiellus Elvas elava õigusteadase Jüri Ungverega. Seetõttu ei uuendanud ta järgmisel aastal enam lepingut „Ugalaga”, vaid läks tagasi „Vanemuisesse”.

1931. a. alguses võeti Olli Birk „Vanemuise” operetikoori. Neljal Tartu-aastal kasutas ta aega maksimaalselt - õppis muusikakoolis, laulis „Vanemuise” operetikooris ja tantsis Robert Roodi tantsurühmas. Kevadeni laulis ja tantsis Olli Birk „Vanemuise” kooris tasuta. Mais määras teatri juhtkond talle ühekordse tasu (30 krooni) ja võttis muusikakooli õppemaksu, tänu maestro Juhan Simmi eestkostele, edaspidi enda kanda.

Tõsisemaid vokaalseid võimeid nõudvaks osaks oli Manon 1932. a. esietendunud Ralph Benatzky operetis „Kolm musketäri”. Sellega jäi Olli Birk silma Alfred Meringule, kes tegi talle ettepaneku tulla „Ugalasse”. Ettepanek oli ahvatlev - kooriliikmest lepinguliseks näitlejaks! Tartust lahkuma ja muusikakooli pooleli jätma sundis ka majanduslik olukord.

„Vanemuisesse” naasnud Olli Birk oli juba kujunenud näitlejaks, kes vabalt valdas nii heli-, liikumis- kui ka sõnakunsti. Sündmuseks kujunes Asta roll August Mälgu näidendi „Mees merelt” lavastuses 1935/36 hooaja algul. Kevadel anti selle lavastusega külalisetendus Tallinnas. Samal õhtul tuli garderoobi Leo Kalmet ja tegi ettepaneku tulla Tallinna Draamateatrisse. Olli Ungvere palus mõtlemisaega, õnneks oli abikaasa nõus vahetama elu- ja töökohta ja nii kolitigi 1937. a. suvel Tallinna.

Draamateatris oli kõik uus ja huvitav. Leo Kalmet oli suurepärane lavastaja ja pedagoog. Kollektiivis töötasid tookord August Sunne, Voldemar Alev, Arno Suurorg, Eduard Türk, Aino Talvi, Ly Lasner, Salme Reek. Olli Ungvere võeti südamlikult vastu. Kunstiliselt heatasemelises ja ansambliühtses teatris töötamine avaldab tuntavat mõju Olli Ungvere arengule. Romantiliste tütarlaste rollidega alustanud näitlejanna jõudis järgmistel Draamateatri hooaegadel (1938/39 ja 1939/40) psühholoogiliselt keerukamate ja sotsiaalkriitiliste karakteriteni (Edvige ja Pearl), renessansiaja inimese vastuolulise natuurini (Sancia).



Hooaeg 1940/41 algas hoopis teistlaadse repertuaariga. Olli Ungvere näitlejateele tuli uue mõistmise vajadus Serafima rolliga A. Zoritši - A. Bulgakovi „Uues majas”, Natašana Gorki näidendis „Põhjas”. Tema parimaks näitlejatööks esimesel nõukogude hooajal kujunes Eugénie Grandet. Teatrilukku jäävad Cordelia „Kuningas Learis”, Anne Mart Raua „Karastuses”.



Aasta 1948 tõi suuri muudatusi Draamateatri rahvale, eriti Olli Ungverele. Teatrite töö reorganiseerimise tulemusena ühendati Draamateatri ja Noorsooteatri trupid, tehti ümberpaigutusi kaadri osas. Olli Ungvere oli üks neist, keda Kunstide Valitsus kaadri tugevdamiseks suunas teise teatrisse - Pärnu „Endlasse”.


Tallinna Draamateatrist Pärnu teatrisse ületoomist ei pidanud Olli Ungvere tookord oma heaks juhuseks. Ees ootas tundmatu teatrikollektiiv ja väikelinna võõras elulaad. Pealegi tuli esimesed 13 aastat elada teatrimaja erinevates ruumides. Aastail 1948 - 1952 (peanäitejuhiks Ilmar Tammur) oli Olli Ungvere loometöös madalseis, ta mängis võrdlemisi üheplaanilisi negatiivseid karaktereid.


Toredaiks eneseavaldamise aastaiks olid 1957 - 1960 (peanäitejuht Enn Toona). Tema Muna-Mari („Kraavihallid”) võimaldas anda midagi uut, ainuüksi sellele karakterile omast.






Hooaeg 1966/67 tõi 35- aastase näitlejastaažiga Olli Ungvere üldrahvaliku tunnustuse - 1. augustil 1966. a. anti talle Eesti NSV teenelise kunstniku nimetus.


Järgnevatel hooaegadel tuli „Endlasse” noori näitlejaid ja lavastajad Kaarin Raid ja Ingo Normet. Koostöös noore lavastaja Ingo Normetiga lõi Olli Ungvere särava rolli - mrs. Savage („Kummaline mrs. Savage”).



Olli Ungvere loometöö kõige ulatuslikumaks rolliks, kus tal tuleb kogu etenduse kestel laval olla, oli vana maanaine Salme („Kohvioad”). See osatäitmine tõi talle Teatriühingu aastapreemia.

„Kohviubade” esietendusel tõi autor Ollile lilli ja ütles, et ta mängib Salmet niimoodi, nagu tema teda kirjutades nägi.
(A. Üksküla)

Eas, mil paljudel näitlejatel on eesriie sulgunud, oli Olli Ungvere ikka laval ja oma loometöö kõrgperioodis - Eugenie Raudeli kandev roll („Väikesed kirjud liblikad”), Eeva („Otto Almari nägemus”), Serafina („Puutuvid”), Naine („Kõik on läbi”).



Aastakümned lavalolekut, sellest ligi 40 aastat „Endlas” – see on Olli Ungvere elu.