Väikemuuseumid

Gustav Ernesaksa memoriaaltuba

Tallinn

13. oktoobril 2009 avatud Gustav Ernesaksa (1908 – 1993) majas on külalistele vaatamiseks maestro memoriaaltuba, milles eksponeeritakse talle kuulunud esemeid. Eesti Kontserdi ja Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi koostööna valminud ekspositsioonis on nii muuseumi, Kultuurse Motobande kui Eesti Rahvusmeeskoori poolt ekspositsiooni antud esemeid: restaureeritud klaver Ed. Seiler, kirjutuslaud, maalid, fotod, raamatud, trükimasinad, plaadid ja muud ajaloolised esemed

Kogu majas on püütud säilitada endisele omanikule ja ajastule omast hubast ning algupärast kujundusjoont. Sisekujunduses on palju ajastule iseloomulikke lahendusi segatud rahvuslike interjöörielementidega. Rekonstrueerimisprojekt on koostatud arhitektuuribüroo Luhse & Tuhal OÜ poolt, hoone sisekujunduse autor on Mareliis Raid.

Maja eest kannab hoolt Eesti Kontsert, ning Oru tn. maja hakkab tulevikus olema Eestit külastavate välisinterpreetide majutuskohaks. Kõik numbritoad kannavad läbi aegade Eesti Rahvusmeeskoori dirigentidena tegutsenud väljapaistvate koorijuhtide Jüri Variste, Artur Vahteri, Harald Uibo , Uno Järvela, Kuno Arengu, Olev Oja, Ants Üleoja ja Ants Sootsi nimesid.

Lisainfo

Mart Saare Majamuuseum

Hüpassaare, Viljandimaa

Helilooja esivanemad asusid siia sooservale elama 19. sajandi algul. 1830. a. paiku anti neile perekonnanimeks Saar. Koht oli kehva – osalt soine ja vesine, osalt kividerohke. Hoolimata soisest ning vesisest kohast tunti end riigimaal siiski vabamalt, eemal mõisnikust ja mõisaorjusest, lisaks veel tulutoov metsavahiamet. Muusikaliselt oli poegadele eeskujuks ja innustajaks isa Mihkel, kes musitseeris koduorelil.

Pärast isa surma müüs Mart Saar (1882 – 1963) metsavahi õiguse õemehele Mart Tomsonile ning alustas õpinguid Peterburis, mille lõpetas oreli erialal 1908. a. Tartus elades jätkas Saar konservatooriumi kaugõppes kompositsiooniõpet, viibides igal aastal mõne kuu Peterburis, kus tema õpetajaks oli N. Rimski-Korsakov. Elades Tartus koos J. Aaviku, J. Simmi, L. Neumanni ja A. Lätega viisid nad sealse muusikaelu uuele kõrgusele.

1920ndate alguses tekkis Hüpassaare metsavahil Mart Tomsonil arusaamatusi ülemustega ning ta vallandati. Kuigi hooned olid M. Tomsoni kuludega ehitatud, nõuti ruumide vabastamist uue metsavahi tarbeks. Olukorra lahendas Mardi noorem vend Hans, kes oli nõus uueks metsavahiks hakkama. Et isakodu siiski kaotsi ei läheks, hakkas M. Saar taotlema talu endale. Põhjenduseks oli, et siin on sündinud suur osa tema loomingust ja et ainult siin, metsade keskel on ta võimeline looma Eesti kultuuri rikastavat muusikat. Taotlust toetasid mitmed organisatsioonid ja seltsid. Pärast paljusid palvekirju ja sekeldusi asi õnnestuski. Helilooja sai Kultuurkapitalilt ka igakuist 100-kroonist toetust. 1932. a. asuski M. Saar alaliselt elama oma isatallu. Metsavahi jaoks ehitati kilomeetri kaugusele uued hooned, kuhu asus oma perekonnaga elama vend Hans. Aastad 1932–1943 olid helilooja loomingus kõige viljakamad, sel ajal on sündinud tema loomingu paremik.

1943. a. siirdus M. Saar Tallinna konservatooriumi õppejõuks. Talu töötegijatel – õel ja õemehel – oli uute võimude koormiste täitmine vanaduse tõttu üsna raske. Edasi tahtis kommunistlik valitsus majast teha metsatööliste ühiselamu ja kõrvalhoonetest hobusetallid. Tänu M. Saare sidemetele Tallinna ametimeeste, eriti aga võimuredelil seisva E. Kapiga, suudeti need plaanid nurjata. Kuigi M. Saare alaliseks elukohaks jäi Tallinn, veetis ta kõik suved Hüpassaares. Seda tegi ta igal aastal, alates üliõpilaspäevadest Peterburis. Hüpassaare oli ta inspiratsiooniallikas ja loominguline kodu.

Majamuuseum eesti heliloomingu suurkujule asutati 1964. aastal, pärast helilooja surma. Järgnenud ümberehitused ei säilitanud kahjuks hoone algset välimust. Mart Saare õetütar Hilda Tomson elas talus kuni surmani 1990ndate lõpul. Sestpeale hoiab talu palgatud järelevaataja.

Heliloojate Kappide Majamuuseum

Suure-Jaani, Viljandimaa

Heliloojate Kappide muuseum asutati 1971. aastal – siis Viljandi Koduloomuuseumi filiaalina. 1973. aastal tehti majas põhjalik remont ja paigutati hoone seinale mälestustahvel Villem Kapile.

Kappide tegevus Suure-Jaanis algas Joosep Kapiga (12.05.1833-20.02.1894), kes tuli 1853. aastal Suure-Jaani kihelkonnakooli õpetajaks ja organistiks. J. Kapp asutas siin meeskoori ja pasunakoori, pani 1887. aastal aluse lauluseltsile “Ilmatar” ning oli Eesti Kirjameeste Seltsi, Eesti Aleksandrikooli peakomitee ja Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi juhatuse liige.

Joosep Kapi teisest pojast Hans Kapist (19.06.1870-19.04.1938) kasvas isale järeltulija, kes jätkas ja süvendas Suure-Jaanis alustatud traditsioone. Tema juhtimisel saavutas laialdase tunnustuse “Ilmatari” seltsi segakoor, rajati rahvamaja, raamatukogu, lasteaed ning edendati haridust

Joosep Kapi neljandast pojast Artur Kapist (28.02.1878-14.01.1952) võrsus üks Eesti silmapaistvamaid orelivirtuoose, heliloojaid ja muusikapedagooge. Lõpetanud 1898. aastal Peterburi Konservatooriumi oreliklassi ja 1900. aastal kompositsiooniklassi, asus A. Kapp 1904. aastal juhtima Astrahani muusikakooli ja Vene muusikaseltsi kohalikku osakonda. Tuli 1920. aastal Eestisse, töötas dirigendina teatris “Estonia”, pärast seda konservatooriumi õppejõuna, aastast 1925 professorina. Tema õpilasteks on enamus Eesti esimese vabariigi ja sõjajärgse perioodi nimekaid heliloojaid-muusikategelasi nagu G. Ernesaks, E. Kapp, E. Aav, R. Päts, V. Reimann, E. Arro jt. Alates aastast 1944 elas Artur Kapp püsivalt Suure-Jaanis. Loomingus oli A. Kapp eelkõige sümfoonik, kelle kontos on viis sümfooniat, kaks avamängu, neli orelisüiti, sümfooniline prelüüd, kaks orelikontserti, kolm kantaati, kaks orelisonaati, oratoorium “Hiiob”, lisaks soololaulud, orkestri- ja orelipalad, hulgaliselt a´ capella koorilaule.

Kõrge tunnustuse heliloojana ja ühiskonnategelasena saavutas Artur Kapi poeg Eugen Kapp (26.05.1908-29.10.1996), kes lõpetas 1931. aastal Tallinna Konservatooriumi Artur Kapi kompositsiooniklassi. Oli sõjajärgse Tallinna Konservatooriumi rektor ja Heliloojate Liidu esimees. Eugen Kapi loomingu silmapaistvama osa moodustavad balletid “Kalevipoeg” ja “Kullaketrajad”, ooper “Tasuleegid”, lasteooper “Talvemuinasjutt”, noortemuusikal “Rukkilillesuvi”, kolm sümfooniat, mitmed avamängud, süidid, hulgaliselt instrumentaal- ja kammermuusikat, laste-, soolo- ja koorilaule ning filmi- ja näidendimuusikat.

Hans Kapi poeg Villem Kapp (07.09.1913-24.03.1964) lõpetas Tallinna Konservatooriumi 1938. aastal oreli- ja 1944. aastal kompositsiooni erialal. 1944-64 oli samas kompositsiooniõppejõud, 1956. aastast dotsent. V. Kapp veetis suved Suure-Jaanis, juhatades segakoori “Ilmatar”. Villem Kapi loominguks on ooper, kaks sümfooniat, poeem sümfooniaorkestrile, kantaat, puhkpillikvintett ning hulgaliselt koori- ja soololaule.

Muuseum asub majas, mille ehitas aastail 1926-1929 Hans Kapp ja mis kujunes 1938. aastast alates koduks Villem Kapile. Muuseum paikneb hoone esimesel korrusel: näituseruum, saal, magamistuba ja söögisaal, mis hiljem renoveeriti muusikatoaks. Valdavalt pärineb eksponeeritud mööbel Hans Kapilt, osaliselt ka Joosep Kapilt. Saalis oleval klaveril on komponeerinud enamiku oma helitöödest Villem Kapp. Muusikatoas, mis avati 1998. aastal, asub Eugen Kapile kuulunud tiibklaver.

Rudolf Tobiase Majamuuseum

Käina, Hiiumaa

1973. aastal asutatud Hiiumaa muuseumi filiaal Rudolf Tobiase Majamuuseum asub Käina alevikus. Arvatavasti 1839. aastal ehitatud köstrimaja on Eestis üks vanemaid säilinud alevitüüpi elamuid. Selles majas sündis 29. mail 1873. aastal köstri ja orelimeistri Johannes Tobiase paljulapselise pere teise lapsena tulevane helilooja ja orelikunstnik, Eesti süvamuusika rajaja Rudolf Tobias. Esimesed muusikaõpetused sai ta oma isalt ning esimesed katsed komponeerimises said teoks just nende seinte vahel 1880-ndatel aastatel. Pere lahkus Hiiumaalt 1885.a. kui Rudolf oli 12-aastane.

Peale täiendavaid muusikaõpinguid Tallinnas Ernst Reinicke juures astus Tobias 1893. aastal Peterburi konservatooriumi, mille lõpetas nii oreli- kui kompositsioonierialal 1897. aastal. 1898-1904 töötas Tobia Jaani kiriku organisti ja koorijuhina, Seejärel tegutses Tartus, kus koos Aleksander Lätega korraldas sümfooniliste suurteoste ettekandeid, esimesi taolisi Eestis. 1908. aastast lahkus välismaale, kuhu jäi oma surmani 1918. aastal.

Rudolf Tobias on üks eesti varasematest sümfoonilise muusika loojatest, kelle tähtsust eesti professionaalse muusika rajajana on võimatu alahinnata. Saanud esimese eestlasena kompositsioonialase kõrghariduse (Peterburi konservatooriumis), olid tema teosed professionaalsel tasemel, paistes silma mitte ainult Eestis, vaid ka ülemaailmses mõõtmes. Rudolf Tobiase teoseid iseloomustab jõulisus ja monumentaalsus. Samas oli Tobiase muusika helikeel Eesti oludes julgelt uudne, takerdumata vanadesse korduvalt kasutatud võtetesse. Tema teostes on kasutatud meremotiive, sünnikoht Hiiumaa ning meri on jätnud heliloojasse oma kindla jälje ning seeläbi mõjutanud ka loomingut.

Helilooja sünnimajas asuv 1978. aastal loodud ekspositsioon annab ülevaate R. Tobiase elust ja loomingust. Ekspositsioonis on ajaloolisi dokumente, ajastikulist mööblit, heliloojale endale kuulunud muusikainstrumente ning isiklikke esemeid, mis kannavad edasi möödunud aegade kaja. Liikudes vanas valgeks lubjatud puuseintega köstrimajas, saadab külastajat Rudolf Tobiase vaikne muusika.

Külastamine kokkuleppel

Tel: 46 32 091